Nii lihtsalt see esimene kuu siis mööduski. Aeg on lennanud kiirelt, kuid samas on mul tunne, et olen Eestist kauem ära olnud. Ma siiamaani ei suuda uskuda, et olen päriselt Ameerikas, see tundub nagu unenägu, millest ma üles ei taha ärgata. Imelik on olla kodust nii kaugel ja näha inimesi, keda ma armastan, ainult läbi ekraani. Mul on tunne, et mulle pole ikka veel päriselt kohale jõudnud kui kaua ma siin tegelikult olema pean ja ma ei tea kuna see peaks jõudma. Ma olen siiani väga rahul oma eluga siin ja olen jätkuvalt nii tänulik, et mul on see võimalus üldse olla vahetusaastal.
Ma armastan oma host-peret väga ja saan kõigiga imehästi läbi. Lapsed on kõik täis energiat ja vahepeal saab seda ka natuke palju, kuna ma pole harjunud nii väikeste laste lähedal nii palju veetma. Siiski armastan ma neid pisikesi väga ja mulle täitsa meeldib olla sellises suure õe rollis. Hetke seisuga elame me kõik ühe katuse all, kõigi all mõtlen ma siis seda, et ka minu host-vanemad elavad minu host-vanaema katuse all praeguse seisuga. Segane värk on see kõik, aga kuni detsembrini peame nii hakkama saama. Ma isiklikult ei näe selles probleemi ja mulle meeldib olla ümbritsetud oma suurest perest.
Koolis läheb mul ka jätkuvalt hästi, olen lausa motiveeritud õppima ja tunnen huvi iga õppeaine vastu, mida võtan. Esimest korda tunnen huvi isegi füüsika vastu, mida ma eelnevad aastad olen õppinud täpselt nii palju kui ainult vaja ja ainult tööde jaoks. Hindeid olen ma ka saanud juba üsna suure portsu ja siiamaani läheb mul väga hästi. Vaikselt hakkavad ka tekkima ka kindlad sõbrad, kellega ma rohkem suhtlen. Olen eelnevalt juba kirjutanud, et minu koolis on kokku 4 vahetusõpilast (Saksamaalt, Prantsusmaalt, Tšiilist ja mina), Selle nädala neljapäeval saime vahetusõpilastega kokku meie mentori juures. Saime igaüks rääkida natuke lähemalt oma kodukandist, kust me tuleme ja kuidas töötab meie riigis meie koolisüsteem. Tegime ka ringi, kus kõik said öelda lause omas keeles ja teised olid väga hämmastunud eesti keele kõlast. Ma olin isegi täitsa üllatunud, kui mulle öeldi, et see kõlab nagu kõik sõnad sulanduksid kokku. Väga huvitav oli kuulda teiste vahetusõpilaste kodukohtadest ja sellest kuidas nende koolis asjad käivad. Selle grupiga lähme me mingi hetk ka väljasõidule kuhugi, kas siis kuhugi sööma või võib-olla leiame veel põnevama tegevuse.
Mõtlesin, et kirjutan teile veel mõningatest erinevustest, mis on siiani silma jäänud.
Siin on kõik kuidagi suurem, autod on suuremad, maanteed on suuremad, toidukogused on suuremad, poed on suuremad, valikud on suuremad ja mida kõike veel.
Inimesed on sõbralikumad ja avatumad, kuigi mulle öeldi, et paljud vahetusõpilased ütlevad just, et ameeriklased on rohkem omas mullis. Ehk on siis asi meis eestlastes, kes me oleme kinnised ja kes mõtlevad ainult endale, stereotüüp missugune. Ometi on nii, et kui ma Eesti koolis küsin kelleltki abi, et edasi jõuda, siis eks keegi mind ikka aitab, aga seda tehakse niimoodi möödaminnes, mitte süvenedes. Siin on küll nii, et kui ma küsin abi, siis aidatakse mind esiteks suurima heameelega ja lisaks hakatakse veel suhtlema laiemalt ka.
Harjumatu on ka see, et majas on tavaline käia jalanõudega. See on üks asi, mida ma ei mõista, kuid millega harjusin kiirelt ära. Igas siseruumis on ka konditsioneer, mistõttu on igal pool külm. See on siiani nii harjumatu, ma pole kindel, et sellega leppida suudan, praegu veel on mul igal pool külm ja olen alati paksemalt riides, kui teised.
Toidu erinevus on suur, toit on palju rasvasem ja mitte nii mitmekesine kui mul kodus. Mulle pakkus palju nalja, kui mulle öeldi, et koolilõunaks saan valida ka salatibaari, kuid kui päriselt sööklasse jõudsin, siis oli seal ainult õun ja heal juhul ka beebiporgandid. Koju üritan endale ise osta nii paju rohelist, kui saan ja söögikordade kõrvale alati midagi leida.
Koolisüsteem on tõesti lihtsam, teemasid võetakse läbi aeglasemalt ja keskendutakse kuidagi rohkem. Õpetajad on kõik hästi sõbralikud ja siin on kuidagi nii, et nad on kõik ongi nagu õpilaste sõbrad ehk õpetajad suhtuvad meisse kui võrdsetesse. Koolis julgustatakse õpilasi rohkem ja keskendutakse palju rohkem nende heaolule. Üks erinevus meie süsteemiga on ka see, et kõiki töid saab järgi teha, kui oled saanud eelnevas töös alla 93%, eesmärk on, et õpilane aine omandab ja hinnatakse lõppresultaati.
Rohkem mulle mingeid erilisi erinevusi pähe ei tule, aga eks ma hakkan ka vaikselt kõigega harjuma. Palju on uusi asju, aga ma ei tunne, et mul oleks olnud suur kultuurišokk , mis on ju positiivne.
Mul pole ühtegi erilist pilti, mida siia lisada, nii et saate seekord lihtsalt jutu. Mainin ka siin, et instagrami konto alt, @roots.usa, saate näha igasuguseid pilte, millele ma blogis kohta ei leia;)
Varsti on tulemas palju uut ja põnevat, nii et olgem muhedad ja loodetavasti teile meeldib lugeda mu seiklustest siinpool maakera:)