19.oktoober – 2 kuud on täis …
….kahetised tunded, aeg on justkui lennanud ja ma tunnen, et maandusin alles eile, teisalt on mul tunne, et olen Eestist juba nii kaua eemal olnud ja pole oma perekonda ja sõpru näinud terve igaviku. Jätkuvalt on kõik ikkagi kuidagi nii uus ja võõras. Elu siin on olnud üsna rutiinne – äratus, kooli, koju ja magama, aga samas on iga päev omamoodi seiklus ja kunagi ei tea, mis just sel päeval juhtuda võib. Näiteks täna algas päev tavaliselt, ärkasin kell 6 ja 6.45 istusin juba bussis teel kooli. Päeva erisuseks oli, et pidin kõik tegemata kodutööd ette näitama, et hinded nende eest saada, üks miinus haige olemise juures. Suure osa tööst teeme me küll arvutis, tegelikult chromebookis, kuid näiteks matemaatikas ja füüsikas käivad tehted siiski paberil, mis on ju ka mõistlik. Kui te näete mu insta piltidel suurt õpikut, siis see ongi mu matemaatika tööraamat, mis on tüütult suur ja raske.
Üle poole trimestrist on nüüdseks läbi ja siiamaani on mul hinded kõik korras ja olen viieline õpilane. Matemaatikas võtsime lõpuks teema, mida ma polnud varem õppinud, nii et asi läks natuke põnevamaks, aga siiski on ka see minu jaoks kerge, kuid protsess vähemalt huvitavam.
Kuna koolis on tunniplaan iga päev sama, siis on mul tekkinud väga kindel rutiin. Tunnist kõnnin tundi, klassist klassi ja kindlatel vahetundidel käin oma kapis asju vahetamas. Igas tunnis on omad inimesed tekkinud, kellega räägin ja ka vahetundides on omad inimesed, kellega koridoris räägin ja kõnnin. See pakub mulle nalja, et ma tean alati täpselt keda ja kus nurga peal kohtan ja kui ei näe, siis järelikult pole seda inimest koolis. Igatahes on iga päev siiski omamoodi, kuid rutiini on kindlasti rohkem, kui kunagi varem olen kogenud.
Peale kooli koju saabudes teen tavaliselt endale kiireks eineks väikese salati või söön mõne puuvilja. Ülejäänud päevast möödub kiirelt, midagi erilist ma justkui ei tee. Mõnikord teen kiire uinaku päeval või loen raamatut või teen trenni või lihtsalt lösutan diivanil.
Perega saan jätkuvalt väga hästi läbi, igapäevaga saavad nad mulle lähedasemaks. Lapsed on kõik nii armsad ja ma armastan nendega aega veeta, eriti meeldib mulle kui kõige pisem mul kaisus lõunauinaku teeb. Elu läheb mul hästi ja ma olen siiamaani väga rahul oma vahetusaastaga. Palju põnevat on veel ees ja ma ei jõua ära oodata, et teiega kõike seda jagada.
Mul mingeid erilisi pilte siia panna ei ole või noh minu jaoks on igal pildil hea mälestus taga, nii et nad kõik räägvad oma loo:).
Blogiga on nii, et kuu ajaga sain ma kirjutatud ainult 3 blogipostitust, mis tundub kuidagi väga vähe, kuid samas ei tee ma midagi nii erilist, et midagi toredat kirjutada. Ma uritan jätkata seda rutiini, et kirjutan vähemalt iga kuiseid kokkuvõtteid teile kindlasti.
Olge muhedad ja mõelge vahel ka mulle!