18.02
Aeg on nii kiirelt läinud, just alles, kuigi jah 2 kuud tagasi :), tuli YFU reisikorraldajalt Belolt meile e-mail, et on võimalus minna Hawaii reisile ja täna on see päev käes, kus alustan oma teekonda. Belo USA pakub erinevaid reise YFU vahetusõpilastele üle Ameerika, nagu näiteks Californiasse, New Yorki, Washingtoni ja siis Hawaii. Tegu ongi vahetusõpilaste reisiga, kus tulevad kokku vahetusõpilased üle Ameerika. See on tore võimalus kohata vahetusõpilasi üle maailma ja leida uusi sõpru. Kuna hinnaerinevus ei olenud suur, siis valisin kohe Hawaii, sest tundus, et sinna ise kunagi jõuda on keeruline. Üsna pea peale minu otsust ja vanemate nõusolekut sain teada, et sama plaan on ka kahel teisel minu lähedal elaval Eesti vahestusõpilasel – Lisettel ja Keitlynil. Meil ikka väga vedas, et nii lähestiku asume ja nii mõtlesimegi koos vanematega välja plaani kuidas koos Hawaile jõuda. Täna lõuna ajal tõid Keitlyni host-vanemad ta Ohiost minu juurde, nad sõitsid 1 tunni. Edasi viisid minu host-vanemad meid Lisette juurde, Cassopolisesse, sõitsime 2 tundi autoga. Keitlyniga rääkisime me autosõidul oma kogemusest, kõigist muljetest ja mõtetest. Nii tore oli näha eestlast üle 6 kuu. Lisette juurde jõudsime me umbes kell 7 õhtul. Järgnevad tunnid veetsime me rääkides kõigest, mis vahepeal toimunud on, lisaks vaatasime me filmi ja mängisime kaarte. Keegi ei mõista su tundeid paremini, kui teised vahetusõpilased, kes sama läbi elavad! Umbes kell 1 öösel uinusime lõpuks, et üsna pea ärgata ja alustada oma suurt reisi.
19.02
Kell 3 varahommikul asusime Chicago poolt teele, kust lennukile läksime. Meiega koos reisis veel Lisette host-õde Saksamaalt. Sõit autoga Chicagosse kestis kaks tundi, nii et kohale jõudsime kell 4 (1 tund ajavahet ka juures). Lennujaamas saime turvaväravatest kiirelt läbi, lennuootamise aega jäi pikalt. Lennukile saime 6.30, lennuk ise väljus 7.15. Esimene lend Chicago – Los Angeles kestis kokku umbes 4 tundi ja 40 minutit, sellel ajal tegin ma kerge uinaku ja vaatasin aknast välja. Vaade välja oli väga põnev, lendasime ka üle Grand Canyoni ehk nüüd on ka see kõrgelt nähtud. Ümberistumine toimus meil Los Angelases, aega oli meil seal umbes 3 tundi. Sõime lõunat ja siis oligi aeg lennukile minna, aeg lausa lendas. Lennuk väljus 13.15 ja ees oli umbes 6 tunnine sõit Honolulule! Üle ookeani lennates midagi erilist me ei näinud, nii et magasime veel natuke ja ma lugesin raamatut. Saare kohale jõudes tekkisid esimesed suured emotsioonid, me olime päriselt ka paradiisi jõudnud. Ebausutav asjaolu maandumise hetkel oli teadmine, et kui meie lennuk Honolulul maandus, tõusis samal ajal samast lennujaamast õhku lennuk, mis viis Hawaiilt ära minu õe ja minu tädi. Selline juhuslik kokkusattumis, aga me reaalselt ei kohtunud.
Kui me lennukilt välja saime oli vaade lennujaama aknast juba wou! Pidime üles otsima ühe Belo inimese, et hotelli saada, meie hotell oli Waikikis, lennujaamast oli see umbes 40 minuti kaugusel. Kõndisime kiirelt läbi lennujaama ja leidsimegi oma vastvõtja üles. Taksosse pandi meid 5 kaupa ja sõit hotelli poole võis alata. Esimesed vaated mägedele olid vapustavad, suu vajus ammuli ja telefon sai pilte täis tehtud. Hotelli jõudes jagati meile toad ja särgid, lisaks räägiti veel kiirelt reeglitest ja veel õhtusest plaanist. Toakaart käes läksime me oma hotellitubadesse, ühes toas oli korraga 4 tüdrukut ja 2 suurt voodit nagu ameerikas kombeks ehk pidi kahekesi voodit jagama. Õhtul käisime kiirelt poes jäätist ostmas ja siis oli meil terve grupiga koosolek. Meile tutvustati meie nädala kava ja räägiti veel igasuguseid jutte. Meie grupis oli kokku 53 vahetusõpilast, 33 sakslast (jah neid tõesti sattus nii palju meie gruppi), 5 eestlast, 4 prantslast, 3 hispaanlast, 1 mehhiklane, 2 ameeriklast, 1 norrakas, 3 šveitslast ja 1 taanlane. Inimesed olid kõik väga armsad ja sõbralikud. Oma tuppa tagasi jõudes olin ma nii läbi, et suikusin kohe unne. Vahepeal toimus ka mingi kaootiline toanaabrite vaheline tubade vahetus, nii et ma lõpetasin samas toas Keitlyniga (mille üle ma üldse ei vingu). Meie toas oli veel üks sakslane ja prantslane.
Hawaii on Ameerika osariik, mis asub keset Vaikset ookeani. Saarestikus on 8 suuremat vulkaanilist troopilist saart. Meie sihtkoht kandis nime O’ahu. See saar on peaaegu poole väiksem kui Saaremaa, aga seal elab pea miljon elanikku. Saare pealinn on Honolulu. Aastaaegu seal ei ole, kogu aeg on soe.
20.02
Esimene päev Hawaiil! Hommikul ärkasime kell 6 täiesti ise üles, kuna midagi teha veel ei olnud siis läksin ma jõusaali. Kell 8 panime ennast päevaks valmis ja hakkasime terve grupiga liikuma ranna poole. Randa jõudes saime päevitada ja ujumas käia, vesi oli väga soe. Meie grupp jaotati kaheks ja siis oli minek paadi peale, läksime avastama ookeani elu. Meie paadil oli eesotsas istumiseks mõeldud võrk, kust sõites pritsis meile vett peale. Meil õnnestus näha vaalasid koos beebivaalaga ja veel päris lâhedalt, mis oli väga erakordne kogemus. Sõit kestis 90 minutit, veetsime aega muusikat kuulates, sõbrustades ja niisama päevitades.
Randa tagasijõudes päevitasime me natuke ja siis läksime lõunat otsima. Lõunasöögi saime me iga päev ise valida, mis andis meile võimaluse iseseisvalt linna avastada ja erinevaid toite proovida. Mina, Lisette ja Keitlyn (enamasti liikusime me kolmekesi alati ringi) sõime kuskil väga maitsva lõuna ja magustoiduks võtsime kohalikku acai bowli. Acai bowl on põhimõtteliselt külmutatus smuuti, peale pannakse müslit, banaani ja muid maitsvaid asju.
Pärast lõunat lebasime veel rannas ja siis läksime hotelli, et panna ennast õhtusôögiks valmis. Õhtust läksime sööma terve grupiga ühte pitsa kohta. Kõht täis asusime me veel linna uurima, kâisime paaris poes ja nautisime õhtust linnamelu. Hotelli naastes oli meil kiire “koosolek”, kus saime täpsemat infot järgmise päeva kohta.
Esimene päev môödus imeliselt, ei suuda ära oodata kuidas nädal edasi läheb.
21.02
Kell 7 hommikul väljusime bussiga hottellist, teele teisele poole saart. North Sore on kuulus surfi koht, kus meil õnnestus võtta algajate surfi tund! Suur grupp jaotati jâlle kaheks, mina olin teises vahetuses, nii et lamasime niisama rannas ja vaatasime teisi. 9.30 saime alustada oma koolitusega, alguses õppisime maapeal tähtsaid reegleid ja siis saime vette. Surfama lasti meid väikese grupi kaupa, et oleks ohutum, nii et kokku sain ma umbes 5 võimalust. Kahjuks ei saanud ühtegi korda korralikult püsti ja lõpetasin igakord vette kukkudes:(.
Siiski oli meil kõigil vâga lõbus ja lahe oli uut spordiala proovida! Kui aeg läbi sai, loputasime me end ära ja istusime tagasi bussi. Peatuse tegime me Haleiwa külas, kust otsisme lõunasôögi koha. Söök oli järjekortselt imemaitsev ja pärast läksime jälle tagasi bussi. Järgmine peatus, Polynesian Culture Center! Tegu oli pargiga, kus olid esitletud Samoa, Aotearoa Fiji, Tahiti, Marquesas, Tonga ja Hawaii saarte kultuurid. Iga saare jaoks oli väike ala, kuhu oli ehitatud nende majad, külas käisid ringi inimesed oma kultuuri järgsetes riietes. Saime vaatamas käia erinevaid etendusi, osa võtta põnevatest töötubadest ja uurida iga saare ehitisi iseseisvalt. Terve ülejäänud päev mööduski meil seal, hotelli jõudsime me tagasi hilja, kõik olid väga väsinud ja uni tuli magus.
22.02
Hommiku alustasin ma jälle jõusaalis, naudin väga vara ärkamist, siis tean et võtan Hawaist viimast.
8.30 väljusime hotellist, et avastada kiirelt pealinna, käisime vaatamas Iolani Palace ja The State Capital Buildingut.
Linnaekskursioon sai kiiresti läbi ja siis sõitsime the Nuuanu Pali vaateplatvormile. Vaade sealt oli tõesti muljeltavaldav, sellist vaadet mägedele ja ookeanile vist rohkem ei näe! Nii kõrgel oli küll väga tuuline, kuid pildid ei jäänud sellepärast tegemata.
Edasi veeti meid Waimanalo randa, seda peetakse üheks kõige ilusamaks rannaks Oahu saarel. Võin kinnitada, et rand oli tõesti imeline, vaade oli ûmberringi suurepärane ja vesi oli nii sinine kui sinine olla sai! Järgmised 4 tundi veetsime me päikest võttes, süües ja ujudes.
Õhtuks läksime tagasi Waikisse ja sõime Hard Rock Cafes. Õhtusôök oli väga maitsev ja seltskond oli nii mõnna. Päeva lõpetasime jalutuskäigu ja jäätisega.
Kirjutan teile ka kiirelt kuidas koroona mõjutab meie reisi siin. Mask peab olema ees igal pool siseruumis ja kui sa soovid kuskil restonaris süüa pead olema vaktsineeritud. Belo reeglite järgi pead sa olema nagunii vaktsineeritud, et me saaks kõik koos väljas söömas käia.
23.02
Kell 7 hommikul toimus meil rannas jooga, midagi mõnusamat pole olemas kui jooga päiksetõusul.
Jooga tehtud, panime ennast päevaks valmis ja istusime bussi. Seekord sõitsime Pearl Harbori memoriaali vaatama.
Järgmised kaks tundi veetsime me lugedes USA ajaloo ühest väga hirmsast sündmusest, mis oli üks põhjustest, miks USA teise maailasõtta kisti. Ma olin seda teemat just esimesel trimestril koolis õppinud, nii et mõistsin paremini kõike, mida lugesin. See oli nagu praktikas teema kinnistamine Sinu peas ja silmaringis.
Ajalugu õpitud sõitsime me tagasi hotelli juurde, kus anti meile vaba aeg, mille veetsime taas rannas päevitades ja ujudes. Viimaks lâksime me suurde kaubanduskeskusesse, kus oli meil poolteist tundi aega poodlemiseks. Me käisime Marshallis ja siis ühes suures uhkes kommipoes. Ülejäänud kaubanduskeskus oli täis kalleid poode, nii et erilist shoppamist me ei teinud. Õhtust sõime me lucky strike socialis, kus oli ka suur mängusaal, milles me oma õhtu veetsime. Järjekordselt oli üks imeline päev õhtusse jõudnud ja olin kohe kohutavalt väsinud.
24.02
Ilusat Eesti Vabariigi sünnipäeva!
Hommikul käisin ma päikesetõusu ajal ujumas, vesi oli nii mõnus soe ja linnamüra polnud veel alanud. Siiski väga palju inimesi on varahommikul jooksmas vōi muud sporti tegemas, mis on ka arusaadav, kuna päeval on nii palav, et sport on peaaegu võimatu.
Päeva alustasime me muidu ühise matkaga Diamond Head matkarajal, matk ei olnud pikk, pool tundi üles ja natuke vähem veel alla. Eesti lipud olid meil ilusti kaasas ja pilte sai tehtud imelise vaatega! Matk üles mäkke oli imeline, ma pole vist kunagi eriti niimoodi matkata saanud ja seda tahaks ma kindlasti veel teha. Allajõudes ostsime värsket smuutit, mis kulus selle palavusega väga ära. Hawaiil on imemaitsvad värsked smuutid, mis viisid keele alla. Pärast sõitsime tagasi hotelli ja puhkasime natuke, et ülejäänud imeliseks päevaks energiat koguda.
Kiire uinak tehtud seadsime sammud ranna poole, kõndisime seekord natuke kaugemale. Põhjus, miks me kaugemale läksime, oli see, et soovijad said vōtta endale lisa surfitunni ja kuna ma tahtsin nii väga laual püsti saada, siis võtsin sellest võimalusest kohe kinni! Tuli välja, et ma polegi täitsa saamatu ja ainult ühe korra 6-st ei suutnud ma püsti tõusta! Surfamime oli tõesti mega mõnus ja ma tahan seda kunagi kindlat veel teha. Viimaks käisime veel õhtust sôömas ja siis oligi juba viimane vaba õhtu linna peal. Kõndisime, nautisime, unelesime, võtsime viimast. Tegime ka kõik viimased suveniiriostud ära ja läksime tagasi hotelli. Ma arvan, et see võis olla mu kõige lemmikum päev, kõik lâks ilusti ja sain enda üle uhke olla, et surfilauaga hakkama sain!
25.02
Viimane päev Hawaiil, aeg lendab ikka nii kiirelt.
Alustasin oma päeva jälle kiire suplusega, see on kindlasti see mida jään kohutavalt igatsema. Lainete heli oli nii rahustav ja tegi imelise alguse mu päevale.
Esimene selle päevaplaani järgne tegevus oli snorgeldamine, väga palju kalu ma just ei näinud, aga lõbus oli siiski! Vedelesime veel rannas võimalikult palju aega ja siis läksime lõunasööki otsima. Ma valisin endale lõunaks taimetoidu poke kausi, see peaks olema veel üks hawaii traditsioonilistest toitudest. Ausalt oli see imemaitsev ja mul on kahju, et selle nii hilja avastasin:(.
Viimaseks õhtuks sõitsime me Kapolei-sse , Oahu’s famous Paradise Cove Luau. Saime nautida imeilusat päikseloojangut koos veel ilusama polüneesia etendusega ja maitsva söögiga. Meile esitati kohaliku kultuuri tantse ja vaatasime ka tuleshowd, mis oli nii lahe ja publik oli hullumas.
Umbes kell 10 jõudsime tagasi hotelli ja siis oli aeg asjad kokku pakkida ja magama minna. Väga kurb oli asju kokku pakkida, kohe üldse ei taha ära minna nii ilusast ja soojast kohast.
26.02
Ongi see pâev käes, kus peab tagasi Michigani minema. Ausalt ôeldes pole ma veel valmis lahkuma, jään nii vâga igatsema siinset loodust ja seda sooja ilma, lisaks jään igatsema meie imetoredat seltskonda! Loodan, et risime veel kunagi koos!
Kell 6 hommikul istusime me taksosse ja sõitsime Honolulu lennujaama, kust istusime lennukile ja 5,5 tundi hiljem maandusime Los Angeleses. Ümberistumiseks meil palju aega ei olnud, nii et ostsime endale kiire lõuna ja läksime jälle lennukile. Viimane lend Chicagosse kestis 4 tundi. Magada ma lennukis ei saanud, aga polnud ka vajadust. Chicagos maandusime südaöö paiku, sinna tulid meile Lisette host-pere järgi ja sõit kodu poole algaski. Jätsime Lisettega hüvasti ja Keitlyni vanemad viisid meid Keilyni juurde, kuhu tuid mulle järgi minu host-vanemad. Edasi midagi huvitavat eriti ei toimunud, nii et tõmban siin otsa kokku!
Hawaii oli lihtsalt fantastiline ja ma nautisin igat hetke täiega. Loodus oli nii kohutavalt ilus, midagi sellist polnud ma varem näinud. Vesi oli nii sinine ja selge, jällegi lihtsalt perfektne. Reisi lõpus oli mul tunne nagu ma poleks üldse päevitanud, aga mingi jume vaatab siiski peeglist vastu. Kohe kindlasti soovitan ma Hawaii reisi kõigile, see kogemus on nii värskendav ja kaunis. Belo oli planeerinud meile imelise reisi täis seiklusi, näha saime me palju põnevat ja meil oli ka parasjagu vaba aega, et ise linna avastada. Minu lemmikkogemus oli surfamine, võib-olla peaksin lumelauaga sõitu nüüd Eestis harrastama hakkama, tundub kõige sarnasem spordiala. Lisaks imelistele reisikogemustele sain ma palju lähedasemaks Keitlyni ja Lisettega, kes tegid mu reisi veel imelisemaks. Peale nende kohtasin ma veel imelahedaid inimesi üle maailma, mis on täiesti omamoodi kogemus. Jään kõiki inimesi ja Hawaiid igatsema, õnneks on seal veel saari, mille avastamine oma unistustesse sisse kirjutada.