Lõpuks on käes see kauaoodatud päev, kus ma sõidan oma vahetusaastale USA-sse.
19.august kell 4 hakkasime me perega kodust sõitma lennujaama poole. 4.2o olime kohal ja saime kokku YFU vabatahtliku, Mariga, kes andis meile lisadokumente ja rääkis veel julgustavat juttu. Meil oli tund aega aega, et jätta kõigiga hüvasti ja siis minna läbi turvaväravate. Minule jõudis hüvasti jättes alles kohale, et sõidan minema ja olen aasta aega Eestist eemal. Mind tulid saatma mu perekond ja siis punt sõpru. Emotsioone oli palju ja eks pisarad käivad asja juurde, ma olen väga elevil ja eks ka natuke kurb, et pidin kõik tuttavad aastaks maha jätma.
6.20 väljus meil lennuk Frankfurdi, lennusõit kestis 2 tundi ja 5 minutit. Kuna öösel ei suutnud ma rohkem magada kui 20 minutit siis tegin lennukis kiire uinaku. Lend möödus ilusti ja isegi üsna kähku. Lennult maha tulles oli meil vastas üks yfu töötaja, kes juhatas meid läbi lennujaama peaaegu meie värava juurde. See oli väga meeldiv ja säästis palju segadust ja ka aega. Frankfurdi lennujaamas pidime me ootama umbes 2 tundi, et saada meie lennule Chicago O’Hare lennujaama. Lend sinna kestis 8 tundi ja 25 minutit, see läks väga aeglaselt, aga üldiselt möödus kõik ilusti. Lennukis sai natuke magatud, filmi vaadatud ja söödud (söögiks oli makaronid bolognese kastmes, salat ja kohupiimakook).
Maandusime Chicagos 13.00. ME OLEME AMEERIKAS!!! Pidime bussiga oma termnali sõitma, millega saime isegi hakkama. Välja vaadates oli kõik nii uskumatu, raske on uskuda, et oleme päriselt omadega lõpuks siin! Minu lend oleks pidanud olema 17:50 aga viivituse tõttu lükati see algus 21:05 peale. Õige värava juurde jõudsin umbes 3:30 ja siis otsisin endale süüa ja juua ning hakkasin kirjutasin seda sama blogi postitust:). Mu lendu lükati pidevalt edasi ja lõpuks oli see 22:35, aga õnneks sai yfu mulle uue pileti ja ma lendasin 9:05 Lansingisse, Michigani pealinna, mis on mu kodust 30 minuti autosõidu kaugusel. Ma olin nii õnnelik, et lõpuks lennukile sain astuda. Oma host-perega hoitsin pidevat ühendust ja nad lubasid mulle, et kui mu lendu veel edasi lükatakse siis nad sõidavad mulle järgi. Lennujaamas oli mulle toeks Lisette, kelle lend kahjuks lükati järgmisesse hommikusse:(. Temaga jätsin ma hüvasti oma terminalis, kui me varem ei näe siis näeme aasta pärast!
Terve lennu magasin ma maha, nii et ma ei pannud isegi tähele kui me õhku tõusime. Lansingi lennujaama maandusin ma 23:00. Mulle tulid vastu mu host-isa ja mu üks host-õde. Neil oli mulle valmistatud silt, mis oli väga armas neist. Ma olin nii õnnelik, et neid viimaks näha sain, ainult, et me olin nii väsinud, et raske oli kohe kõigest rääkida. Kuna mu kohvrit ei olnud võimalik nii kiirelt ümber registreerida, siis see lendas ikka minu algse lennuga Detroiti ehk peame järgmine päev sellele järgi minema. Esimesed jutuajamised autos läksid natuke vaevaliselt, kuna aju lihtsalt ei teinud muga koostööd ja sõnad ei tulnud üldse pähe.
Kojusōit läks kiirelt ja ilusti, esimese öö magasin ma oma host-pere matkaautos, nii kaua kui nende maja ehitatakse, elavad nad seal. Mina elan detsembrini mu host-isa ema juures, kuid kuna oli hilja, siis me ei hakanud sinna minema. Koju jõudes jäingi kohe sügavalt magama ja magasin kenasti hommikuni.
Praeguseks polegi rohkem midagi öelda, nii et näeme varsti jälle ja olgem muhedad:).