Minu kooliaasta Ameerika keskkoolis ongi nüüd läbi… Mul on olnud imeline aasta täis uusi sõpru, uusi kogemusi ja uusi teadmisi. Ma olen väga tänulik, et mul oli võimalus õppida ja kogeda Ameerika kooli ja ma võin teile öelda, et see on nagu filmis, väljaarvatud keegi ei laula koridoris.
20.05
Viimane koolipäev. Hommikul tuli terve kool kokku aulas ja toimus Career and College decision day, kõik 218 lõpetajat ja nende plaanid pärast keskkooli loeti ette. Minu kool tahab tunnustada kõiki ja sel viisil tunnevad kõik ennast tähtsana. Üritus kestis umbes tund aega ja pärast seda oli tavaline koolipäev. Ma käisin terve päev ringi ja rääkisin kõigiga oma viimased jutud ja jätsin hüvasti:(. Pidin oma kapi tühjaks tegema ja tagastama ka kooli poolt antud läpaka. Päeva lõpus kutsuti veel terve lend kokku ja lõpetajatest oli tehtud video. Pärast seda oligi koolipäev läbi ja oligi viimane kord, kui sain sõita koolibussiga koju. Ma ei saa öelda, et neid busse igatsema hakkan, aga kõike muud koolist igatsen ma küll.
23.05
Esmaspäeva hommikul toimus senior breakfast, kõik lõpetajad tulid kokku ja sõid koos vahvleid ja pannkooke. Pärast seda toimus lõpetamise peaproov, meile räägiti kuidas kõik toimub ja kuidas me liikuma peame. Pärast seda said kõik õpilased oma cap ja gowni kätte, lisaks veel 8 piletid lõpetamisele. Panime oma riided selga ja asusime teele teiste kooli hoonete poole. Mu koolil on traditsioon, et õpilased jalutavad läbi põhikooli, alkkooli ja lõpuks keskkooli, kus õpilased on üles rivistatud ja õnnitlevad lõpetajaid. See on väga armas traditsioon ja annab noorematele motivatsiooni. Päev möödus kiirelt, aga oli väga põnev kogeda nende traditsioone. Paljud õpilased kaunistavad oma mütsi ära lõpetamiseks ja muidugi tegin ka mina seda. Ma otustasin meisterdada Eesti ja USA lippu ja kleepida need oma mütsile, olin väga rahul oma mütsiga lõpuks!
25.05
Õhtul toimus koolis au tseremoonia, õpilased, kes olid saavutanud häid tulemusi või saanud stipendiumi said kutse sellele üritusele. Selga pidi panema oma gowni, nii et sain kanda seda 2 õhtut järjest. Kohale jõudes rivistusime pikka ritta ja liikusime aulasse, kus ootas meid suur rahvahulk. Tseremoonia oli väga pikk, kokku istusime natuke üle 3 tunni, aga väga lahe oli kuulata kõiki auhindu ja stipendiume, mille õpilased olid välja teeninud. Mina sain ka kõndida üle lava kaks korda, esimesel korral sain tunnustust oma matemaatika õpetaja käest ja teine kord kõndison kuna mu gpa oli 3.8, selle eest sain ma kuldse paela, mida saan kanda lõpetamisel. GPA on hinnete keskmine, maksimaalne tulemus on 4. Eriline auhind mis jagatakse on nendele õpilastele, kes ei puudu koolist kordagi, see aasta oli minu klassis õpilane, kes viimase 4 aasta jooksul pole kordagi koolist puududnud…väga muljetavaldav ausalt. Õhtu venis väga pikaks ja väsitavaks, aga see on väga lahe, et kool nii palju vaeva näeb, et õpilasi tunnustada.
26.05
Kuna ilm oli vihmane kogunesid kõik õpilased 17.30 kooli võimlasse, kus olid üles seatud erinevad fotoseinad, et kõik saaksid pilte teha. Lisaks oli seal ka fotograaf, kes tegi kõigist proffesionaalse pildi. Järgmised tund aega me veetsimegi oma sõpradega jutustades ja pildistades. Umbes kell 18.30 otsisid kõik omale paarilise ja rivistusime ühte pikka ritta. Viimased kiired vestlused ja siis pidime kõik tasa olema ja alustasime liikumist meie kooli teise võimla poole, kus toimus aktus. Meid rivistati nelja kaupa üles ja kõndisime läbi saali, oma istmetele. Kui kõik olid oma koha leidnud siis õpilased, kes lähvad pärast kooli kaitseväkke lugesid the pledge’ ette ja siis meie koor laulis hümni. Pärast seda saime me istuda ja direktor tegi sissejuhatava kõne ja siis kaks meie lennu õpilast. Järmisena kutsuti lavale kõik 11 õpilast, kelle gpa oli 4 ehk maksimaalne tulemus, 8 neist pidasid kiire 2-3 minutilise kõne. Need 8 kõne olid ausalt väga head, ma ei oodanud palju, aga kõik kõned andsid edasi õpilase iseloomu ja olid isegi inspireerivad. Nädal enne lõpetamist tehti küsitlus õpilaste vahel, valiti välja üks õpetaja, kes kõne peab meie aktusel ja lisaks hääletati ka klassi laulu poolt. Järgmise kõne pidaski minu klassijuhataja, kes oli õpilaste poolt hääletatud. Minu klassi lauluks valiti “See you again”…….., nii et pärast kõiki neid kõnesi pandi mängima klassilaul ja see oli aeg meie õpilastele, et nautida veel viimast korda oma lennu seltskonda. Kõik tegid pilte ja tundsid rõõmu sellest, et gümnaasium on läbi! Järgmiseks osaks oligi nimede ette lugemine, kõik 218 õpilast said kõndida üle poodiumi, suruda kätt direktori ja õpetajatega ja anti kätte diplomi kaaned (diplomit keegi lava peal ei saanud…) ja punane moon. Punane moon, mis meile anti sümboliseeris tänu, selle lille said õpilased pärast lõpetamist anda ühele õpetajale või koolitöötajale, kelle üle on nad tänuliku ja, kes aitas neil lõpetada. Ma nüüd üritan teile täpsemalt seletada, kuidas kõik see üle poodiumi kõndimine toimus. Järjekord läks ridade kaupa, mina istusin eelviimases reas, nii et olin rohkem viimaste seas. Kui oli minu rea kord, tõusis terve rida samalajal püsti ja selles reas liikusime lava poole. Kui oli minu kord lavale astuda, andsin õpetajale oma nimekaardi, nimelt kuna kõik said ise valida kus nad istuvad, jagati enne aktust kõigile nende nime kaart, tavaline paberi lipik õpilase nimega. Nimekaart antud loeti minu nimi ette ja aeg oli astuma hakata, kõndisin üles lavale ja surusin direktori kätt, samalajal, kui ta ulatas mulle mu diplomi kaaned, kätlemise ajal tuli vaadata fotograafi poole ja naeratada. See osa tehtud kõndisin ma edasi ja oli veel umbes 8 inimest, kes sind õnnitlesid lava peal. Nüüd kus see närvirohke osa tehtud kõndisin tagasi oma istmele ja, kui terve meie rida oli tagasi istusime kõik koos maha.
Nimede välja lugemine võttis umbes pool tundi aega ja siis kuulutati meid lõpetanuteks ehk saime oma mütsi küljes oleva tassel’ tõsta paremalt vasakule. Kõik see tehtud laulsime kooli laulu ja hakkasime jälle nelja kaupa tagasi teise võimlasse liikuma. Siis oli aeg veel piltideks ja kõik otsisid oma perekonnad ülesse. Ausalt oli mul väga imelik tunne terve õhtu, ma ei tundnud seda rõõmu, mida tundsid mu kaasõpilased, kuna mul tegelt on 2 aastat gümnaasiumis veel käia. Siiski oli nii põnev kogemus ja kõik isegi tundus nagu filmis!
Lõpetamine oli väga lahe ja samas kurb, sest enamus sõpru nägin ma vimast korda:(