19.01.2022
Ma luban, et ma pole blogimist ära unustanud, ma lihtsalt ei oska mitte millestki kirjutada. 4 kuu kokkuvõtet ma ka ei teinud, aga noh nüüd olen ma siin vähemalt:)
5 kuud on läbi! Pool mu vahetusaastast on läbi! Ma pole ikka kindel, kas aeg liigub kiiresti või liigub see just aeglaselt. Tegelikult on päris kurb, et aeg hakkab lõpupoole liikuma, nii palju on veel asju, mida ma teha soovin. Nii palju on veel avastada ja nii palju on näha. Loodetavasti järgmised 5 kuud tulevad tegusad ja lõbusad.
Siiamaani olen ma väga rahul oma vahetusaastaga ja naudin igat hetke. Kindlasti on olnud ka raskeid perioode, aga neist olen ma alati välja tulnud ja leidnud igast olukorrast midagi positiivset. Vahetusaasta ei peagi olema lihtne, ma olen siiski võõras keskkonnas ja elan võõraste inimestega. Muidugi nüüdseks on see võõras piirkond saanud mulle armsaks ja see võõras pere on nüüd minu pere.
Elu on mingil määral muutunud rutiinseks, enamus päevi kulgeb sarnaselt. Kool, bowling, kodu, kool, bowling, kodu. Nii see rutiin mul läheb, kuid ärge saage valesti aru, see rutiin pole üldse paha ja ma naudin seda.
Koolis läheb mul hästi, tunnid mööduvad kiirelt ja ausaltöeldes ma õpin päris põnevaid asju.
Lisan paar põnevat fakti koolist, mida oleksin võinud juba varem jagama:
– Iga päev klassijuhataja tunnis loetakse kooli kõlaritest The Pledge of Allegiance, mis on sisuliselt truuduseavaldus USA lipule. Kõik klassis tõusevad püsti, pööravad ennast lipu poole, panevad oma parema käe südamele ja loevad teksti kaasa (lisan pildi tekstist teiste piltide hulka),
– Õpilased koolis kirjutavad enamasti harilikega, tööde ajal enamus õpetajad ka nõuavad, et töö oleks tehtud hariliku pliiatsiga
-Üldiselt tunnustatakse siin õpetajaid ja õpilasi rohkem. Iga nädal saavad õpetajad tunnustada õpilasi, kes on just sel nädalal positiivselt silma jäänud, nende õpilaste nimed loetakse kooli kõlaritest esmaspäeval ette (mul on ka õnnestunud end nende õpilaste hulka saada paar korda)
Elu väljaspool kooli on olnud ka väga nauditav. Olen käinud sõpradega väljas söömas ja oma tiimikaaslastega lisatrenne teinud. Bowling võtab suurema osa mu vabast ajast, ainult reedel pole mul kindlalt midagi, vahepeal on nädalavahetused ka vabad, kui meil turniire pole. Siiamaani naudin ma väga seda spordiala ja olen väga õnnelik, et just bowlingu valisin. Bowlingust olen ka leidnud endale sõbrad, me veedame nii palju aega koos, et paratamatult saame iga päevaga lähedasemaks.
Vahepeal sain ma 18, mis Ameerikas pole nii suur sündmus, kui meil Eestis, aga noh sünnipäev on sünnipäev. Midagi väga erilist me perega ei teinud, käisime õhtust söömas ja puhkasime niisama. Kodust sain üllatusliku paki, kus olid sees pisikesed kingid mu perelt ja eesti sõpradelt. See tekitas emotsioone. Koduigatsust üldiselt pole ma väga hullult tundnud, kuna olen kogu aeg tegevuses olnud ja pole nagu aega olnud nukrutseda. Vahepeal on päevi, mis mööduvad natuke raskemalt ja siis sooviks küll, et oleks kodus, oma mulli sees tagasi. Sellistel hetkedel üritan ma alati leida kellegi siit, kellega rääkida, mis alati aitab.
Mu hostõde Victoria, vahetusõpilane Tšiilist, pidi tagasi koju lendama. Aga enne lendu saadud positiivne koroonatest lükkas tagasilennu teadmata ajaks. Haigustunnuseid tal küll pole, aga nüüd saame pikemalt aega veel koos olla. Kummaline on mõelda, et tegelikult me ei teagi, kas veel kunagi kohtume. Loodetavasti siiski.
Ilm on päris külm olnud viimased kuu aega, lund saame me aeg ajalt ja siis sulab see jälle ära.
Ma üritan rohkem postitusi teile kirjutada, aga ma ei saa midagi lubada:)) Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis veebruari lõpus kirjutan millesti väga põnevast 🙂